Rabarberistruudel martsipani ja rosinatega

Kui ootamatult helistavad kooginäljas külalised, et paari tunni pärast on nad kohal ja kapis juhtub olema peotäis rabarbereid, siis ongi õige aeg võtta ette üks struudlitegu. Kuna sel aastal ei ole rabarber mind absoluutselt isutanud, siis olin päris kindel, et ega ma rabarberikoogi tegemiseni ei jõua ka. Rabarberivarred said maalt tulles viimasel hetkel nagu muuseas kaasa võetud, et kui mitte koogiks siis ehk näiteks kisselliks kuluvad nad ikka ära... Struudel sai aga väga maitsev ja karta on, et järgmisel nädalal läheb see kordamisele.

Tainaretsept pärineb raamatust "Maru maitsev maailm".

Taignaks läheb tarvis:
1 dl käesooja vett
4 dl nisujahu
3 spl õli
0,5 tl äädikat
näpuotsaga soola

Mõõda vesi kaussi ning lisa juurde õli ja äädikas, sega. Lisa jahu ning sõtku elastne tainas. Aseta tainapalli peale kummuli kuiv ja kuum pott, et muuta taigen veelgi elastsemaks. 

Samal ajal valmista ette täidis.

Täidiseks läheb tarvis:
300g puhastatud rabarberit
3-4 spl suhkrut
2 spl tärklist
0,5 tl kaneeli
100g võid (Maru retseptis 175 g, kuid mul läks küll vähem)
paar aprikoosi
rosinaid
martsipani

Haki rabarber ning aprikoosid, lisa rosinad ja kaneel, sega läbi suhkru ning tärklisega. Jäta seisma.

Rulli taigen paberõhukeseks. Aseta taigna alla keskele küpsetuspaber, et hiljem oleks struudlit lihtsam ahjuplaadile transportida. Määri taigen pealt sulavõiga ning tõsta täidis keskele. Murenda peale martsipan. Kasutasin kappi seisma jäänud endavärvitud martsipani, millest tegin kunagi kohupiimakoogikestele martsipanikatteid, seepärast jäi ka lõpptulemus pisut mustjassinine. Enne taigna kokkuvoltimist nägi aga täidis päris vahvalt kirju välja. 

Voldi struudel kokku tõstes kõigepealt täidise peale lühemad servad, määri need pealt sulavõiga ning tõsta seejärel peale pikemad servad. Pintselda struudel pealt võiga.

Küpseta struudlit 190-kraadises ahjus ning määri võiga iga 10 minuti järel. Mina pintseldasin kolm korda ning võtsin struudli ahjust, kui see oli pealt kuldne ja krõbe.

Raputa enne serveerimist üle tuhksuhkruga. Lõpptulemus jäi pigem hapukas, kui magus, nii et vanillijäätis on sellele koogile hea kaaslane. Sõltuvusttekitavalt maitsev.

Tatrahautis suitsukana ja väikese kiiksuga

Tatar on minu meelest üks äärmiselt maitsev toiduaine, mida ei pea üldsegi kogu aeg ainult hapukoorega sööma, nagu lapsepõlves tehtud sai. Tatraroog suitsukanaga, kuhu on lisatud veel üks tore peotäis rosinaid, on üks mu lemmiksöökidest. Loomulikult peab tatar jääma sõmer ja õhuline, mitte läbivettinud ja ülekeenud. Magusad rosinad ja soolakas suitsukana moodustavad mõnusa koosluse. Seekord segasin hulka ka juba pisut igavaks muutunud kapsa-porgandihautise.

Koostis:
160 g tatart
1 suur suitsukanakints
2 sibulat
40 g rosinaid
kapsa-porgandihautist, kui seda juhtub olema
võid

Vala tatar potti, lisa killuke võid ning rösti, kuni tatar praksuma hakkab. Kalla peale keev vesi, lisa soola ning keeda, kuni tatar on pehme ja sõmer. Tõsta kõrvale.
Prae sibul õlis klaasjaks, lisa tükeldatud suitsukana ning prae, kuni kana on pruunikas, lisa rosinad ja kapsahautis ning kuumuta veel pisut. Kõige lõpuks lisa keedetud tatar ning sega see ülejäänud koostisosadega läbi. Vajadusel maitsesta soolaga. Serveeri.

Peedi-kaalika püreesupp

No andke andeks, aga külmsuppide hooaeg ei ole minu köögis küll veel alanud. Selline suveilm paneb pigem hambaid plagistama, kui lehvikuga tuult tegema ja lõunad pargipingil on lükkunud teadmata kaugusse. Salatinäksimise asemel tahaks veel midagi soojendavat. Peedisupp sai maitsev, kerge ja tervislik.

Koostis:
2 suurt peeti
1 keskmise suurusega kaalikas
2 sibulat
natuke hakitud chillikauna
praadimiseks õli


Lõika kooritud peet ja kaalikas kuubikuteks. Viiluta sibul ning prae see õlis klaasjaks, maitsesta soolaga. Lisa juurviljakuubikud ning kalla peale kuum vesi nii, et juurviljad oleksid veega kaetud. Keeda kuni peet ja kaalikas on pehmed, püreesta saumikseriga. Lase veelkord keema ning lisa maitse järgi soola ning pipart. Serveeri.

Lahtine tuunikalapirukas

Üks kiiresti valmiv ning mahlane pirukas, mille koostisainetesse võib ja on lausa soovitav loominguliselt suhtuda. Pirukas sai valmistatud külmkapijääkidest ning kuna juustu parasjagu polnud, siis sattuski pirukat "kaunistama" suitsujuust, mis aga paraku nii kenasti ära ei sulanud. Nii, et seda ei soovita järele teha, pirukat ennast aga küll.
Põhi:
1 dl rukkijau
1 dl nisujahu
75 g võid
2 spl vett
noaotsaga soola

Täidis:
2 sibulat
2 konservi tuunikala vees
2 muna
sorts kohvikoort
paar päiksekuivatatud tomatit
kirsstomateid
juustu
basiilikut

Näpi külm või jahu ja soolaga. Lisa vesi ning sega taigen ühtlaseks. Suru taigen 23 cm küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi põhja ja äärtele. Aseta peale toidukile ning lase külmkapis umbes pool tundi seista.

Täidise jaoks haki sibul ning prae see õlis klaasjaks, lisa nõrutatud tuunikalakonserv ning hauta keskmisel kuumusel, kuni suurem vesi on aurustunud. Lisa hakitud päiksekuivatatud tomatid. Tõsta segu tulelt ning lase pisut jahtuda.

Pane ahi sooja. Tõsta pirukasegu taignale. Klopi lahti munad, lisa värsket või kuivatatud basiilikut, kohvikoort ning klopi segi. Vala munasegu ühtlaselt täidisele, lõika kirsstomatid pooleks ning pane kõige peale. Küpseta pirukat, kuni muna on hüübinud. Enne ahjust väljavõtmist lisa pirukale soovi korral juustu.

Pekaanipähklikook

...ehk kui pähklisõpra tabab magusaisu.

Viimasel ajal olen avastanud, et mulle meeldivad järjest magusamad ja magusamad maiused ja ei saa salata, et ka antud pähklikook üks küllaltki magus suutäis on. Retsept pärineb raamatust "500 pirukat ja kooki", kuid võrreldes originaalretseptiga on siirupit koogis kõvasti vähem.

Põhi:
140 g jahu
110 g võid
1 muna
1 tl äädikat
1 spl külma vett
näpuotsatäis soola

Kaalu jahu kaussi ning lisa sool ja kuubikuteks lõigatud külm või. Haki noaga või ja jahu, kuni moodustub purutaoline mass. Klopi muna lahti ning sega hulka vesi ja äädikas. Lisa munasegu tainale ning sega, kuni tainas on ühtlane. Mässi tainapall toidukilesse ning aseta külmkappi.

Kuna külmkapist võttes tuleks tainal enne vormi panekut toatemperatuuril seista lasta, aga mul seekord aega nappis, siis panin taigna külmkappi juba koos koogivormiga. Selleks vooderda 23 cm koogivormi põhi küpsetuspaberiga ning suru taigen vormi põhja ning äärtele. Pane tainale toidukile, nii et õhku vahele ei jääks ning aseta vorm vähemalt pooleks tunniks külmkappi. Üks võimalus külmkapist võetud taigna kergemini vormimiseks on taignapalli jämeda riiviga riivida.

Valmista ette täidis.
Koostis:
170 g muscovado suhkrut
2 spl jahu
3 muna
50 g siirupit (algretseptis 340 g siirupit)
25 g võid
noaotsaga soola
Peale:
120 g pekaanipähkleid

Sega jahu ning suhkur. Klopi juurde munad, lisa siirup, võitükid ning sool.

Pane ahi 220 kraadi juurde sooja ning eelküpseta koogipõhja 10 minutit. Vala täidis põhjale ning lao peale pekaanipähklid. Aseta vorm ettevaatlikult ahju tagasi ning küpseta kooki, kuni täidis on hüübinud ning taignaääred kuldsed.

Makroonide lummuses

Kui mõnel õhtul peaks olema aega ja tahtmist tegeleda näiteks perfektsuse tagaajamisega, siis on makroonide valmistamine just õige tegevus. 

Kuigi maitsel polnud viga (mandlid, suhkur ja sidrunikreem - mmm...), siis pean ausalt tunnistama, et ei saa oma esimest makroonitegu päris õnnestunuks lugeda. Kuna makroonide küpsetamise näol on tegemist aga tõesti peaaegu et raketiteadusega, siis olen ainult mõõdukalt pettunud. Vigade analüüsimise tulemusena arvan, et õnnestumisele aitaks kindlasti kaasa ahjutermomeetri muretsemine (täpsus, ikka see täpsus...). Kuna mu ahi endiselt kraade ei näita, mis pole varem ka suureks probleemiks osutunud, siis reguleerisin küpsetamiseks vaja mineva 160 kraadi paika tunde järgi. Tunne aga ütleb, et see tunne võis mind ka petta ning seepärast ei võtnud esimene plaaditäis makroone liiga madala temperatuuri tõttu "jalgu alla". Tegemist on aga puhta oletusega, millele saab kinnitust vigade paranduse sisse viimise teel. Kui see ühel ilusal päeval muidugi juhuma peaks. Samuti kerkisid esimese plaaditäie puhul koorikud kuplisse ning ahjust välja võttes pealispind pragunes ja murenes. Nii et huvitav, kas ka see viga on õige temperatuuri juures küpsetamisega parandatav?

Ohkasin kergendatult, kui järgmised plaaditäied nägid välja nii nagu peab - jalad olid kõigil ilusti all ja kuppel pealt sile ning mitte liiga kumer. Makroonide ajaloo kohta on võimalik pikemalt lugeda Wikipediast ning palju kasulikke näpunäiteid leiab Nami-nami foorumist makroonidele pühendatud teema alt.

Aga asugem asja juurde...

Koostis:
Munavalge 90 g
Mandlid 110 g
Tuhksuhkur 200 g
Suhkur 30 g

Sellest kogusest peaks saama (kui on normaalse suurusega ahi, siis) kaks plaaditäit makroone. 

Makroonide tegemisks on soovitav kaaluda koostisained äärmise täpsusega, seejuures peaks ära kaaluma isegi munavalge koguse. 90 g munavalget sain täpselt kolmest munast.

1. Jahvata kohviveskis mandlid peeneks ning suru saadud puru läbi peene sõela kaussi. Mis sõelale jäi, lase uuesti kohviveskis peenemaks ning korda protsessi.

2. Sõelu mandlijahu hulka tuhksuhkur ning sega läbi.

3. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Alusta vahustamist keskmisel kiirusel, lisa suhkur ja jätka suuremal kiirusel, kuni munavalgetest on moodustunud tugev vaht. Kui on soov lisada kakaopulbrit või mõnd muud pulbrilist toiduvärvi või lisandit, siis tuleks seda teha pärast vahustamise lõpetamist madalal kiirusel.

4. Sega mandli-suhkrusegu munavalgete hulka. Segu ei tohiks segada liiga palju, nii et see muutuks vedelaks ega ka mitte liiga vähe, muidu tõmbavad makroonid küpsetades pealt kuplisse. (Kuna minul kippusid nad ka pigem kuplisse kerkima, siis panin vigade parandusse kirja, et järgmine kord tuleks segu pisut rohkem segada, et tainast rohkem õhku välja saada). Segu peaks olema magma konsistentsiga ning valguma küpsetuspaberil nii, et moodustuks makroon.

5. Kata ahjuplaat küspetuspaberiga ning joonista küpsetuspaberile rõngad ette, et oleks lihtsam tainast ühtlaselt plaadile jaotada. Mina joonistasin umbes 4 cm läbimõõduga rõngad.

6. Täida kondiitripress ettevaatlikult taignaga ning proovi taigen ringikeste sisse pressida. Algul vajab ümmarguste ringide saamine pisut harjutamist. 

7. Jäta makroonid umbes tunniks tahenema, et peale moodustuks nn nahk. See on vajalik, et pealispind ei kerkiks hiljem kühmu.
8. Pane ahi 160 kraadi juurde soojenema. Küpsetamise aeg peaks olema 7-12 minutit ning kuskil 3-5 minuti möödudes peaksid hakkama küpsetistele moodustuma "jalad". Ahjust väljavõtmise õige hetke tabamiseks on soovitav lausa ahju kõrval passida, sest küpsetamise tulemusena ei tohiks makroonid värvi muuta, ammugi mitte kõrbema minna.
Lase valmis makroonidel pisut jahtuda ning valmista meelepärane täidis. Kuna võikreemid pole minu rida ning külmkapist vaatas vastu kolm järelejäänud munakollast, siis valmistasin täidiseks lemon curdi.

Lemon curd:
3 munakollast (ehk siis need, mis valgetest järele jäid :))
1 suurema sidruni koor ja mahl
150 g suhkrut
ca 60 g võid

Klopi munakollased suhkruga lahti, lisa sidrunimahl ning -koor. Tõsta kauss kuuma veevanni kohale, nii et kausi põhi veega kokku ei puutuks. Kuumuta segu pidevalt kloppides, kuni see pakseneb.

Pane ühele makroonipoolele täidist ning kata see teise poolikuga.
Kokkuvõtteks võib öelda, et makroonid maitsesid hästi, hamba all oli tunda jahvatatud mandlitükikesi ning sidrunikreem tõmbas suure magususe tagasi ja andis juurde parajat mahlakust. Välimuse ja teostuse kallal võib aga veel kõvasti norida ning järgmine kord võiks kirkamate küpsetiste saamiseks ning suurema silmailu nimel ka mõne loodusliku toiduvärviga katsetada.
Makroonidel on soovitav lasta enne mekkima asumist 24 tundi tõmmata ning hoides neid kinnises karbis jahedas säilivad nad nädala. Mõnusat katsetamist!

Ja väike näide tüüpilisest Prantsusmaa kohvikust :)

Võilille-rukolapesto

Pidin ikka võilillepesto ka omal nahal ära proovima, sest kuidas muidu saaksin ma teada, kas mu eelarvamus, et võilillepesto on ikka väga mõru, ka tegelikult paika peab. Kuna olin nädala lõpus ostnud suure paki rukolat, mis nüüd juba üsna õnnetu näoga külmkapist koduaiaumbrohtude pillerkaart pealt vaatas, siis mõtlesin neid unarusse jäänud lehekesi pesto sisse võililledele seltsiks pakkuda. Eelarvamusest nii palju, et võilille maitset oli pesto juures tunda küll, kuida mitte ebameeldivalt ega liiga pealetükkivalt. Ütleme, et maitse oli heas mõttes ootuspäraselt võilillene :).  Äkki peaks nüüd ette võtma ühe võilillepestopasta? Kõlab ju hästi, või mis? Niisiis: võilille-rukolapesto kõrvitsaseemnete ja maapähklitega:

Koostis:

60 g suurematest rootsudest puhastatud võililli

45 g rukolat
30 g maapähkleid

20 g kõrvitsaseemneid

20 g oliivõli

paar spl riivitud Forte juustu

näpuotsaga soola

Pese võililled ning eemalda suuremad rootsud. Mina koorisin leheosa rootsu ümbert ära lootuses, et nii jääb pesto vähem mõru. 

Rösti kõrvitsaseemned ja maapähklid kuumal ning kuival pannil, kuni kõrvitsaseemned praksuma hakkavad ning pähklid on kuldsed. Lase enne jahvatamist jahtuda.

Purusta seemned ja pähklid kohviveskis või köögikombainis, purusta võililled ning rukola, lisa riivitud juust, maitsesta soolaga ning sega juurde õli. Õli kogust võid soovi korral suurendada, eriti siis, kui on soov pestot kauem kui paar päeva külmkapis säilitada.

Ja valmis ta ongi. Koguseid võid soovi korral muuta, mõne komponendi asendada või ära jätta, maitsev saab niikuinii.

Uurisin natuke ka seda, mida võilill sisaldab ning mille poolest ta kasulik on, et teaksin, miks tasub aeg-ajalt mõru maitse koha pealt silm kinni pigistada. 

Sain teada, et...

...võilillega ravitakse nahahaigusi, lümfiteede põletikke, kehvveresust ning parandatakse seedekulglat ja maksa ainevahetust. Mikroelementide sisalduse poolest ületavat võilill ükskõik millise rohelise taime. Lehed, õied ja juured sisaldavad C-, PP-, B-rühma ja A-vitamiini, rohkesti rauda, magneesiumi, fosforit ja kaltsiumi. 

Võilille mõruained ergutavad mao- ja seedenäärmete tegevust, soodustades toidu seedimist ja omastamist. Nad suurendavad sapieritust, langetavad vere kolesteroolisisaldust, kaob kõhukinnisus. Sel puhul valmistatakse võilillejuurtest teed. Võetakse 1 tl peenestatud võilillejuurt, lisatakse klaasitäis keeva vett, lastakse 5-7 minutit tõmmata ja juuakse veerand klaasi enne sööki. 

Allikas: Aili Paju "Aed ja mets kui apteek".

Muffinivormis küpsenud sinihallitusjuustuga naadiomletikesed karulaugusalti padjal

Kas üks söök saab veel umbrohusemaks minna? Igastahes on tegemist puhta tervise ning suuremat sorti vitamiinipommiga, mis on mõnus roog ühe tegusa päeva alustamiseks. Karulaugusalati retsepti olen juba varem kirja pannud siin. 

Koostis (kahele):
4 muna
kohvikoort
korralik peotäis naadilehti
sinihallitusjuustu
soola-pipart

Klopi munad lahti, lisa sorts kohvikoort ning peenemaks hakitud naadilehed, maitsesta soola ja pipraga. Pane ahi sooja ning määri neli muffinipanni pesa võiga. Kuna omletid kerkisid ahjus päris palju, siis kalla munasegu vormidesse nii, et need saaksid poolest saadik täis. Kõige peale pane sinihallitusjuustutükid. Küpseta, kuni muna on hüübinud.

Karulaugupesto maapähklitega

Karulauguhooaeg on käimas ning umbrohutoidud au sees. Pestod tunduvad alati isuäratavad ning põhimõtteliselt võib neid teha väga paljudest erinevatest toiduainetest ja täiesti oma maitse järgi. Kuna minu suured lemmikud on maapähklid, siis kasutasin klassikalise pesto sisse käivate piinia pähklite asemel seekord hoopis neid. Tulemuseks oli hõrk ja nüansirikas pähkliselt-küüslauguselt maitsev pesto.

Koostis:
100 g karulaugulehti
50 g maapähkleid
4 spl riivitud Forte juustu
20 g oliivõli
näpuotsatäis soola

Eemalda karulaugulehtedelt varred ning haki lehed peeneks. Rösti maapähklid kuumal ja kuival pannil, kuni need on kuldsed. Lase pähklitel jahtuda.

Purusta pähklid kohviveskis või köögikombainis, lisa karulauk ning püreesta. Lõpuks lisa riivitud juust, soola ning õli ja sega ühtlaseks.

Sobiva konsistentsi saamiseks võib õli kogust suurendada. Mulle meeldib selline tükiline ning paksem pesto ja seepärast lisasin ka õli vähem. 

Nõgesetee

Nii nagu nõgesesupp, kuulub igasse kevadesse ka üks nädalaajaline nõgeseteekuur. Eks ikka selleks, et end turgutada ning suvele reipamalt vastu minna. Nõges sisaldab rohkesti valke, mineraalaineid (raud, magneesium, kaalium, kaltsium), vitamiine (eriti C-vitamiini) ja karotiini. Nõges on hea kõhukorrastaja, parandab ainevahetust, puhastab verd mürkainetest, tõstab südame ja veresoonte toonust ning söögiisu, soodustab naha paranemist. Nahapõletike puhul soovitatakse nõgesejuurtest ja -lehtedest vanne ja teed. Üle paari nädala ei tohiks nõgeseteed siiski juua, kuna selle joomine pikema aja jooksul tõstab leukotsüütide arvu veres ning vere normaalne hüübimine võib saada häiritud.

Tassitäieks teeks on tarvis paar supilusikatäit noori nõgeselehti. Vala vesi nõgestele ning lase umbes 10 minutit tõmmata. Kurna. Tee ei ole tugeva ega ebameeldiva maitsega, pigem on maitse leebe ning kergelt magus, kuid soovi korral võib lisada ka mett. Mulle meeldib juua teed jahtunult ning ilma lisanditeta.

Nõgesesupp

Nõgesesupi valmistamine on igakevadine rituaal. Kõige suurem kunst ongi nõgeste korjamine, sest supi valmistamine on lihtne, supp saab väga maitsev ning on peale selle ka äärmiselt kasulik. Rahvatarkus ütleb, et nõges võtab väsimuse ja tugevdab verd.

Koostis (kahele):
puljongit
kausitäis noori nõgeseid
umbes 1 dl kruupe
1 kartul
1 porgand
2 keedumuna

Kruubid panin eelmisel päeval likku, et need kiiremini pehmeks keeks. Väga edukalt saab nõgesesuppi teha ka ilma kruupideta, kuid minul on lapsepõlvenostalgia just kruupidega supist, nii et vähemasti selle aasta esimese nõgesesupi keetsin kruupidega. Esmalt panegi kruubid koos puljongiga keema ning keeda, kuni kruup on peaaegu pehme. Lisa seejärel tükkideks lõigatud kartul ning porgand.

Samal ajal puhasta nõgesed juurtest ning muust sodist ja vala üle keeva veega. Lase paar minutit seista, vala vesi ära ning kalla nõgestele peale külm vesi. Nõruta ning haki nõgesed väiksemateks tükkideks.

Kui kartul ja porgand on pehme, maitsesta suppi vajadusel soolaga ning lisa nõgesed. Lase veel korraks koos nõgestega keema tõusta ning serveeri keedetud munaga, soovi korral lisa hapukoort.

Karulaugusalat

Tänase maalkäiguga sai umbrohutoitude hooaeg avatud! Kuna küüslaugumaitselised karulaugulehed on üks minu lemmikmaitsetaimi, on karulauk küll üks neist põhjustest, miks ma alati kevadet ootan. C-vitamiini poolest rikkad ning aromaatsed lehed sobivad hästi salatitesse ning pestodesse. Kuumadele toitudele olen lisanud karulauku vahetult enne toidu valmimist, et maitse, värv ja kõik vitamiinid ikka ilusti säiliks.

Koostis:
karulaugulehti
kodujuustu
kreeka jogurtit
näpuotsatäis soola

Haki karulauk peeneteks ribadeks, lisa maitse järgi kodujuustu ning kreeka joguriti, maitsesta soolaga. Söö salatiks või leivakattena. 

Karamellistatud pirnidega kook

Kuna esimest korda sel aastal oli lootust, et nüüd läheb lahti suuremateks aiatöödeks ja et juba pikemat aega oli meeles mõlkunud üks karamelline koogike, siis tundus olevat õige aeg need kaks asja ühendada. Peale aias müttamist oli kosutav istuda verandal ning taastada jõuvarusid ühe tõeliselt magusa ning suussulava koogiga. Kõrvale tass koorega kohvi ning katkematu linnulaul.

Koogi tegin neljakandilisse väiksesse leivavormi (24x10cm), nii et suurema vormi (või suuremate aiatööde:)) korral tuleks koostise koguseid suurendada. Kuna leivavorm ei ole lahtikäiv ning ma ei vooderdanud seda eelnevalt küpsetuspaberiga (tundus ebamugav ning tüütu), siis oli koogi vormist kättesaamine pisut raskendatud ja seega ei ole pildiloleval koogitükil ka kahjuks väga kaubanduslikku välimust. Maitse õnneks kompenseeris visuaalse vajakajäämise.

Põhi: 

75g nisujahu    
50g külma võid
1 spl suhkrut
1 spl kartulitärklist
1,5 spl külma vett
näpuotsaga soola

Kate:
5 pirni
70 g muscovado suhkrut
peotäis kreeka pähkleid
0,5 tl kaneeli
0,5 tl riivitud ingverit

Põhja jaoks näpi koostisained kokku, viimasena lisa vesi ning sega läbi. Pane tainas toidukilesse ning lase 15 minutit külmas seista. Suru tainas (eelnevalt küpsetuspaberiga vooderdatud) koogivormi põhja ning külgedele ja eelküpseta, kuni põhi on pealt tahenenud ning värvi muutnud, kuid mitte veel pruun.

Samal ajal koori pirnid ning lõika need piisavalt paksudeks sektoriteks, et need pannil segades kohe ei laguneks. Riivi ingver peenene riiviga ning purusta kreeka pähklid kergelt käte vahel. Tõsta pann tulele, sulata suhkur, lisa kaneel ja ingver ning sega. Vala suhkru hulka pirnid ja pähklid ning kuumuta segades paar minutit.

Võta koogipõhi ahjust ning tõsta põhjale pirnitükid, pannilejäänud karamell vala pirnidele. Pane kook tagasi ahju ning küpseta, kuni taignaääred on kuldpruunid.

Kõrvitsa-tomatisalat

Esmapilgul võib küll tekkida tunne, et kõrvitsat ja tomatit ei sobi ju ühte patta (antud juhul siis taldrikusse) panna. Tegelikult sobib aga küll ning tulemuseks on krõmpsuv ning mahe värskusest pakatav salat. Toredad on päevad, mis saavad mööda saadetud poeuksest sisse astumata  ning mil jääb mahti juba varem koju toodud komponente vaadates algul pisut kukalt kratsida ning siis nendest üks maitsev söök valmistada.

Koostis (ühele):
250 g puhastatud kõrvitsat
1 tomat
keefiri
mett
soola/pipart
päevalilleseemneid
rohelist sibulat

Koori kõrvits ning lõika see kuubikuteks. Lõika tomat sektoriteks, lisa soola ja pipart, vala kastmeks peale keefiri, ning sega õrnalt läbi. Lisa salatisse hakitud roheline sibul ning päevalilleseemned ja sirista peale mett. Serveeri.

Soe porgandisalat

Vahelduseks ka üks soe salat, mille kangelaseks on sedapuhku porgand. Kuna toidu nimi on ikkagi salat ning mitte hautis, siis peaks porgand lõpptulemusena jääma krõmps ning pigem toores, kui üleküpsenud ja lödi. Ülekeedetud köögiviljad kaotavad tihtipeale nii maitse, kui välimuse ja pole siis ime, kui mõnest juurviljafoobikust alles porgandihirmu välja peab peletama.

Koostis (ühele):
2 porgandit
3 küüslauguküünt
1 tl sinepiseemneid
1 spl võid

soola/pipart/mett

Pese porgandid ning lõika need juurviljakoorija abil õhukesteks laastudeks, küüslauguküüned viiluta õhukeselt. Kuumuta pannil või ning lisa sinepiseemned. Kuumuta seemneid seni, kuni need praksuma hakkavad, lisa viilutatud küüslauk ning prae, kuni küüslauk on kuldne ning läbi küpsenud. Lisa porgandiviilud, maitsesta soola ja piparaga ning sega. Lisa sorts kuuma vett ning lase porgandil kaane all pisut küpseda. Võta pann tulelt, kui porgand on veel krõmpsuv, kuid kuumaks läinud ja küps. Kui on magusaisu, võib lisada porganditele enne pannilt võtmist supilusikatäie mett. Mina eelistasin sedapuhku soolast varianti ning lisasin salatisse pestot.

Õuna-sellerisalat

Sööks õige õhtuks midagi kerget? Mõtlesin ma ja lugesin oma blogi pealkirja. Aga mida siis veel, kui mitte salatit! Meeles mõlkus üks krõmpsuv ning mahlane õuna-sellerisalat, mis on hea amps nii prae kõrvale, leiva peale kui ka täiesti iseseisvalt. Seller on oma pähklise maitse tõttu minu ammune lemmik ning õun lisab salatile mahlasust. Kõrvale veel üks viil (selline, et hambad ei põruks) omatehtud leiba ning võibki lugeda õhtusöögi kordaläinuks.

Vaja läheb:
juursellerit
õuna
hapukoort
rohelist sibulat
soola/pipart




Riivi jämeda riiviga seller ja õun (või haki lihtsalt väikesteks kuubikuteks).  Lisa hapukoor ning sega läbi, maitsesta soola ja pipraga. Serveeri kohe, kuna seistes muutub õun pruuniks.
Salatisse sobivad väga hästi ka kõikvõimalikud pähklid ning päevalilleseemned. Kindlasti katsetamist väärt!

Rohelised mõtted

Suur oli minu rõõm, kui hommikul maitsetaimi kastma hakates avastasin, et hea mitu nädalat tagasi potti pandud paprikaseemned on viimaks endast esimesi elumärke andmas. Tegelikult olin juba lootust kaotamas, sest vaadates kressi ja peterselli kiiret arengut läks meelest, et paprikaseemned tahavadki vahel kuni kuu aega idaneda. Külvamisega olen küll pisut hiljaks jäänud, aga ehk õnnestub ikka näha kui mitte taime vilju, siis vähemalt lehtigi :). 

Rohelises sibulas on vägi sees - see on küll üks neist taimedest, mis peab kindlasti igal kevadel oma aknalaual kasvama. Mõnusalt kange kraam.

Kõrvitsagratään - päikseline argiõhturoog

Kõlab ju uhkelt? Aga kas toit maitseb ka paremini, kui anda sellele uhke nimetus? Jõuan välja ikkagi selleni, et kõige olulisem on sisu. Iga asja puhul.

Ühel sombusel pärastlõunal on aga äraütlemata tore võtta ahjust välja väiksed auravad vormikesed säriseva ning erksavärvilise (maakeeli öeldes) vormiroaga. Ja ega toidu välimus vähemtähtis ole. Väikestes portsjonvormides serveeritud gratään pakub lisaks maitsele silmailu küll, murrab argiõhtu söögirutiini ja loob natuke pidulikuma meeleolu. Serveerimisel tasub ettevaatlik olla, kuna vormid on ahjust võttes väga kuumad.

Pidin ikka järele uurima, mis asi see gratään siis täpsemalt on. EKI keelenõuanne annab järgmise vastuse: see on 'gratineeritud toit'.
Gratineerima tähendab 'keedu- v hauderooga ahjus pruunistumiseni üle küpsetama'. 

Sel juhul klassifitseeruvad mu kõrvitsavormikesed eelpoolmainitud võõrsõna alla küll.

Mulle meeldib pehme kõrvitsa ning krõmpsuva pähkli kooslus, põhimõtteliselt võib aga pähklid ka lisamata jätta.

Koostis (oleneb vormide suurusest, 4 portsjonit):

umbes 400 g puhastatud kõrvitsat

1 sibul

3 küüslauguküünt

2 muna

kohvikoort

soola-pipart

Tandoori masala maiseainesegu

basiilikut

seedermänniseemneid

maapähkleid

Forte juustu

võid

1. Sulata pannil või ning hauta sibul ja küülauk selles klaasjaks, lisa maapähklid ning näpuotsaga soola. Vala juurde kõrvitsakuubikud ning hauta aeg-ajalt segades, kuni kõrvitsatükid on poolpehmed ning hakkavad kergelt lagunema. Võta pann tulelt.

2. Määri vormid võiga. Klopi lahti munad, lisa kohvikoor, maitsesta soola, pipra ja masala maitseaineseguga. Lisa basiilik.

3. Jaota kõrvitsatükid vormidesse ning vala muna-kooreseguga üle. Raputa vorme kergelt, et munasegu ühtlaselt jaotuks. 

4. Küpseta ahjus umbes 15 minutit, kuni munasegu on tardunud.

5. Kui gratään hakkab pruunistuma, raputa peale seedermänniseemneid ning juust ja pane vormid veel korraks ahju, kuni juust on sulanud. Head isu!

Keefirismuuti astelpajuga - üks õige kevadeootuse jook

Sõna "kevadväsimus" ei taha ma põhimõtteliselt kasutada. Mis väsimus? Kus? Ütle, mis sa ütled, organism kisendab aga järjekindlalt millegi värske ja mahlase järele ning karulaugu- ja kuusevõrseootus on juba pikemat aega hinges olnud. Paistab aga, et selle asjaga läheb veel pisut aega. Olenemata püüdlusest olla optimist on mõned päevad kahjuks sellised, kus jaksu on vähem ja käsi kisub vägisi lohutava ning erksustandva šokolaaditüki või kohvi järele. Staažika kohvihoolikuna tean paraku liigagi hästi, et ega kohv pikalt erguta ning et selle asemel on targem teha üks virgutav vitamiinirikas jook. Kuna poodide puuviljaletid võtavad mind juba pikemat aega nõutult tühi kilekotike käes seisma ning nina kirtsutama, siis mõtlesin, et jätan kiivid-apelsinid seekord kõrvale ja teen joogi hoopiski (eelistades teadlikult eestimaist) külmutatud astelpajumarjadest. Jook sai tõeliselt maitsev ja seda on nii lihtne valmistada, et retsepti õieti polegi. Silm peaks sellise vitamiinipommi peale särama minema küll. 

Koostis:
astelpajumarju
keefiri
mett

Lase külmutatud astelpajumarjadel sulada, püreesta saumikseriga ning suru püree läbi sõela. Lisa maitse järgi mett ning vala juurde keefir.

Kakaopannkoogid

Päris kindlasti olen ma rohkem kakao-,  kui pannkoogisõber :). Minu puhul on pannkoogid rohkem nagu suvine teema, kui sinna peale on panna näiteks värskelt võetud mett või mõnd head toormoosi. Rääkimata sellest, et maal puupliidi peal vana hea raudpanniga tehtud kookidel on ikka hoopis teine mekk man. Kõrvale suur tassitäis koorega kohvi ja mis saab veel parem olla? Aga pannkoogid kakaoga on kindlasti katsetamist väärt ja kaugel see suvigi enam on...

Koostis (2-3le sööjale):
2 muna
4 dl piima
2 dl nisujahu
4 spl kakaod
3 spl suhkrut
3-4 spl õli
soola

Sega omavahel jahu, kakao, suhkur ja sool. Lisa piim ning lahtiklopitud munad. Kuna mulle küpsetamise ajal õli lisada ei meeldi, siis segan selle alati tainasse. Tundub mugavam ning koogid jäävad vähem rasvased.

Lase tainal vähemalt pool tundi külmkapis seista, et jahu saaks paisuda. Mina tegin taina eelmisel õhtul valmis ning küpsetasin hommikul sellest koogid. 

Serveerisin viigimarjamoosiga.

Idee pärineb Perenaine.ee blogist. 

Kõrvitsarisotto

Tuleb endale lõpuks ikkagi tunnistada, et olen sattunud riisilainele. Selle tulemusena valmis üks (ja minu köögis esmakordne) mahlane ning suussulav kõrvitsarisotto. Meelsus riisitoitude suhtes on igastahes paranemas.

Vaja läheb (2-3le sööjale):
Kõrvitsapüree jaoks:
400 g kõrvitsat (puhastatud)
30 g võid
soola

Risotto jaoks:
150 g risottoriisi
1,5 dl valget veini
500 ml kuuma puljongit
2 sibulat
3 küüslauguküünt
riivitud parmesani
oliivõli

Kõigepealt valmista ette kõrvitsapüree. Koori kõrvits ning lõika see kuubikuteks. Sulata pannil või, lisa kõrvits ning hauta mõõdukal tulel aeg-ajalt segades umbes 15 minutit, kuni kõrvits on pehme. Maitsesta soolaga. Kuna mulle tükid meeldivad, siis ei püreestanud ma kõrvitsat blenderi abil ega lasnud sel päris ühtlaseks massiks keeda, vaid jätsin püree sisse kergelt krõmpsuvaid kõrvitsatükke. Tõsta valmis püree kõrvale.

Risotto valmistamiseks kuumuta pannil paar spl oliivõli, vala sekka tükeldatud sibul ning küüslauk ja kuumuta, kuni sibul on klaasjas. Seejärel lisa riis ning sega läbi, et kogu riis saaks õliga kaetud. Kuumuta paar minutit pidevalt segades ning lisa seejärel vein. Kui vein on riisi hulka imendunud, hakka lisama kulbitäie haaval puljongit. Enne järgmise kulbitäie lisamist lase eelmisel riisi sisse imenduda. Sega ja lisa puljongit, kuni riis on kreemjas, kuid mitte pudrule keenud. Kogu protsess peaks aega võtma 15-20 minutit. Riis peaks jääma al dente. Kui see tundub veel liiga toores, siis lisa lihtsalt vett ning hauta veel. Proovi riisi segamise ajal ning kui riis on al dente, lisa kõrvitsapüree ning sega ühtlaseks. Alanda kuumust ning lisa riivitud parmesan (ja soovi korral veel võid/toorjuustu). Raputa üle parmesaniga ning serveeri kohe. Eriti mõnus koos klaasi valge veiniga.

Munakreemiga röstsai

Munakreem on üks igati asjakohane saiakate munapühade lõpetuseks. Esimese hooga tahaks seda saiamääret munavõiks nimetada, kuid kuna tundus, et või lisamine muudaks segu liiga rammusaks, siis asendasin selle hapukoorega. Soolakas-vürtsikas anšoovis andis kreemile vajalikku krehvtisust ning nüanssi.

Koostis:
keedumuna
hapukoort
anšoovisefileesid

Rösti saiad. Koori keedetud munad ning haki need kahvliga peeneks. Sega hulka hapukoor ning hakitud anšoovisefileed. Eriti maitsev koos rohelise sibulaga.

Sidruniriis

Kuna taas seisin silmitsi eelmisest toidust üle jäänud riisiga, tundus parim mõte muuta see vähegi isuäratavaks indiapäraste maitseaintete lisamisega. Sidruniriisi näol on tegemist kiirestivalmiva India toiduga, mis lisaks oma värskele maitsele on ka võrratut värvi. Eriti lihtne on siis, kui riis on juba eelnevalt keedetud, toit valmib vähem kui 10 minutiga.

Koostis:
100 g keedetud riisi
1 tl sinepiseemneid
1 tl kurkumi
rosinaid
punast tšillikauna
poole sidruni mahl ning riivitud koor








Kuumuta pannil õli, lisa sinepiseemned ning kuumuta, kuni seemned hakkavad praksuma ja hüppama. Lisa rosinad, kurkum, hakitud tšillikaun ning kuumuta pidevalt segades, kuni rosinad on pisut paisunud. Lisa riivitud sidruni koor ning sidrunimahl ja sega. Vala hulka riis ning sega korralikult läbi, kuid ära prae. Serveeri.

Kohupiimakorbid ja kuklid

Mõtlesin seekord lihavõttepaaša valmistamise vahele jätta ning teha hoopis kohupiimakorpe. Natuke läheb ju lihavõttetoidu alla küll. Võiks öelda, et korbid läksid nagu soojad saiad :).

Valmista 1/2 kogust pärmitaigent.
Täidiseks:
1 pakk ricotta kohupiima
1 muna
3 spl (või maitse järgi) suhkrut
rosinaid
1 spl Ekströmsi vaniljekastmepulbrit
määrimiseks muna
Sega kohupiim ülejäänud koostisosadega. Vaniljepulbrit lisasin seepärast, et kohupiimasegu tundus vedelavõitu, nii et selle võib ka lisamata jätta. Vormi taignast ümmargused saiad, vajuta neisse süvend, määri taigna ääred lahtiklopitud munaga ning pane süvendisse kohupiim. Küpseta, kuni korbid on pruunikad. Raputa tuhksuhkruga üle ning naudi.

Ülejäänud taignast tegin kukleid (lihavõttejänkusid).

Pärmitaignast lihapirukad

Täidis:
450 g hakkliha
2 keedetud muna
1 väike sibul
paar spl keedetud riisi
soola
pipart

Valmista pool kogust pärmitaigent.
Keeda riis pehmeks. Lisa peenekshakitud sibul hakklihale ning keeda (nii jääb täidis mahlasem) kuni hakkliha omandab hallika värvuse, maitsesta, kurna. Lisa hakklihale riis ning hakitud munad, sega ja vajadusel maitsesta veel.
Rulli tainas jahusel laual õhukeseks. Aseta taignale 1 spl täidist ning keera teine taingaserv peale. Lõika pirukad klaasi abil välja ning näpi ääred kinni. Aseta pirukad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning määri üle lahtiklopitud munaga. Küpseta, kuni pirukad on pealt kuldsed.

Pärmitaigen

Seni olen proovinud pärmitaigna tegemisest nii suure kaarega mööda käia, kui võimalik, kuna küpsetised ei ole lihtsalt (minu enda arvates) nii hästi õnnestunud, kui oleksin soovinud. Rahulolematus viib edasi. Ja kuna lihapirukaisu järgi ei andnud, siis võtsin taignateo uuesti käsile. Taigen kerkis mühinal ja seekord jäin tulemusega rahule. Nii et mis muud, kui rohkem katsetamist!
Koostis:
50 g pärmi
5 dl käesooja piima
800 g jahu
2 tl suhkrut
1 tl soola
50 g võid

Murenda pärm ning hõõru see koos suhkurga vedelaks. Lisa käesoe piim, sool ning jahu, sõku tihkeks ja elastseks taignaks. Lisa sulatatud või ning sõtku tainast uuesti, kuni see on ühtlane ning lööb käe küljest lahti. Raputa taigna pind jahuga üle ning lase rätiku all soojas kohas 30 minutit kerkida.

Riisipuder šokolaadiga - magus suutäis vaba päeva alguseks

Kuna tööpäeva hommikul ajapuuduse tõttu naljalt riisiputru teha ei jõua, siis panin selle pudru podisema tänase vaba päeva puhul. Minu lemmikuks jääb endiselt täisterakaerahelbepuder soolaste lisanditega, tavaliselt sinihallitusjuustu, seedermänniseemnete ning ghee´ga. Viimasel ajal on aga sagenenud isu katsetada magusate lisanditega hommikuputrusid. Nii ka täna.
Kahele:
1,5 dl ümarateralist riisi
2 tl suhkrut
soola
umbes 20 g 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi

Pane riis koos veega potti, lisa soola ja suhkrut ning lase madalal tulel 20-25 minutit aeg-ajalt segades haududa. Kui riis on pehme, lisa maitse järgi tumedat šokolaadi ning sega, kuni šokolaad on pudru hulka sulanud. Pudru magusust saab timmida suhkru kogusega, kuna lisades 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi, ei jää puder iseenesest väga magus. Küll on aga tegemist ühe kreemja ning tummise toiduga, mis on mõnus tänu oma šokolaadisusele. Maitsev nii soojalt, kui külmalt, magusaisu korral ideaalne.

.

Šampinjonisupp riisiga

Kui külmkapist vaatavad vastu ports keedetud riisi ning šampinjonid, siis võiks need kuidagi ühendada? Miks mitte seekord näiteks supi näol?

Šampinjonisupp riisiga (kahele):
300 g šampinjone
2 sibulat
3 küüslauguküünt
0,5 l puljongit
100 ml kohvikoort ja/või kookospiima
paar spl sulatatud juustu
soola-pipart
keedetud riisi

Haki sibul ja küüslauk ning prae mõni minut, lisa viilutatud šampinjonid, maitsesta soola ja pipraga ning hauta, kuni seentest on enamus vett välja tulnud. Vala juurde puljong ning lase keema tõusta. Püreesta supp saumikseriga ning tõsta uuesti tulele. Lisa keedetud riis, kohvikoor, sulatatud juust ning soovi korral kookospiim. Kuumuta aeg-ajalt segades. Serveeri.
Supp ei näe oma halli värvuse tõttu just kuigi apetiitne välja, kuid sellest ei maksa lasta end heidutada, maitse on väga hea.

Pommuhautis

Pommu näol on tegemist ühe mõnusa ja äärmiselt maitsva viljaga. Minu meelest on parim viis selle valmistamiseks ahjus küpsetamine, misjärel jääb viljaliha mahlane ja kreemjas ning on oht see toidu sisse panemise asemel lihtsalt nahka pista. Näiteks värske leivaga. Püüdsin end seekord tagasi hoida.
Hautise valmistamiseks läheb vaja:
2 pommut
2 sibulat
5 küüslauguküünt
1 suur porgand
150 g tomatipastat
200 g kabatšokipüreed
kõrvitsaseemneõli
vett
soola
suhkrut
pipart

Lõika pommud pikkupidi pooleks, tee noaga sisusse muster, määri pealt soola ja (kõrvitsaseemne)õliga ning pane 35-40 minutiks ahju küpsema. Koori jahtunult ning lõika kuubikuteks. Prae hakitud sibul ja küüslauk, lisa baklažaanikuubikud ning riivitud porgand. Kui porgand pole enam päris toores, lisa tomatipasta, kabatšokipüree ja vesi ning lase toidul aeg-ajalt segades podiseda. Maitsesta soola, suhkru ja piparaga ning hauta mõni minut, kuni maitsed ühtlustuvad. Serveeri soojalt.

Martsipanikattega kohupiimakoogikesed

Kuna taas oli põhjust üheks sünnipäevapeoks midagi maitsvat küpsetada, siis olin seekord võtnud nõuks teha käsi valgeks martsipanirullimise ja -värvimise vallas. Algne koogiretsept on pärit siit. Täidisesse panin küll vähem suhkrut, kui esialgses retseptis kirjas, kuna tundus, et muidu läheb asi läägeks kätte, martsipanikatte tõttu on selle koogi näol tegemist ikka ühe mõnusalt magusa suutäiega.

(8 koogikest)
Põhi:
50 g martsipani
80 g võid
120 g jahu
1 muna

Täidis:
600 g ricotta kohupiima
200 g hapukoort
2 dl suhkrut
4 muna
1 sidruni koor ja mahl
mustikaid

Kate:
200 g martsipani
värvimiseks söetablette ja mustikamahla

Kaunistamiseks maasikaid ning tumedat šokolaadi.

Haki põhja jaoks külm või martsipaniga. Näpi juurde jahu, kuni saad purutaolise taigna, lisa muna ning sega õrnalt läbi. Pane taigen toidukilesse ning tõsta 30 minutiks külma.

Täidise jaoks sega omavahel kohupiim, hapukoor, suhkur, lahtiklopitud munad, lisa riivitud sidrunikoor ning mahl. Mustikad lisasin koogi peale alles enne ahjupanekut.

Kata 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Suru taigen põhja ning vala sellele täidis, kõige peale pane mustikad. Küpseta ahjus umbes tund aega. Kuna minu vana gaasiahi temperatuuri ei näita, siis reguleerisin kuumust tunde järgi :). 175 kraadist peaks piisama küll.
Võta valmis kook ahjust ning lase täielikult maha jahtuda. Mina hoidsin kooki üleöö külmkapis. Lõika ümmargust lõikevormi kasutades koogikesed välja.
Martsipani värvimisest saab pikemalt lugeda siit.

Poole kogusest ehk 100 grammi värvisin mustikamahlaga, tulemus jäi helelillat tooni ning pisut kahvatuvõitu. Järgmine kord proovin ilmselt peedimahlaga, siis peaks toon roosakam jääma. Lillast martsipanist tegin katted neljale koogile.
50 g martsipani värvimiseks jahvatasin uhmris 4 söetabletti ning sõkkusin saadud pulbri martsipani hulka. Ülejäänud 50 g jätsin värvimata.
Rullisin martsipani kahe küpsetuspaberi lehe vahel. Kuna rullimisel oli martsipan väga pehmeks muutunud, siis lõpuks taipasin panna see koos küpsetuspaberitega enne ketaste lõikasmist veel korraks külmkappi.
Esimesed martsipanikettad küll nii hästi välja ei tulnud, kuid lõppkokkuvõttes võib ürituse õnnestunuks lugeda.