Rabarberistruudel martsipani ja rosinatega

Kui ootamatult helistavad kooginäljas külalised, et paari tunni pärast on nad kohal ja kapis juhtub olema peotäis rabarbereid, siis ongi õige aeg võtta ette üks struudlitegu. Kuna sel aastal ei ole rabarber mind absoluutselt isutanud, siis olin päris kindel, et ega ma rabarberikoogi tegemiseni ei jõua ka. Rabarberivarred said maalt tulles viimasel hetkel nagu muuseas kaasa võetud, et kui mitte koogiks siis ehk näiteks kisselliks kuluvad nad ikka ära... Struudel sai aga väga maitsev ja karta on, et järgmisel nädalal läheb see kordamisele.

Tainaretsept pärineb raamatust "Maru maitsev maailm".

Taignaks läheb tarvis:
1 dl käesooja vett
4 dl nisujahu
3 spl õli
0,5 tl äädikat
näpuotsaga soola

Mõõda vesi kaussi ning lisa juurde õli ja äädikas, sega. Lisa jahu ning sõtku elastne tainas. Aseta tainapalli peale kummuli kuiv ja kuum pott, et muuta taigen veelgi elastsemaks. 

Samal ajal valmista ette täidis.

Täidiseks läheb tarvis:
300g puhastatud rabarberit
3-4 spl suhkrut
2 spl tärklist
0,5 tl kaneeli
100g võid (Maru retseptis 175 g, kuid mul läks küll vähem)
paar aprikoosi
rosinaid
martsipani

Haki rabarber ning aprikoosid, lisa rosinad ja kaneel, sega läbi suhkru ning tärklisega. Jäta seisma.

Rulli taigen paberõhukeseks. Aseta taigna alla keskele küpsetuspaber, et hiljem oleks struudlit lihtsam ahjuplaadile transportida. Määri taigen pealt sulavõiga ning tõsta täidis keskele. Murenda peale martsipan. Kasutasin kappi seisma jäänud endavärvitud martsipani, millest tegin kunagi kohupiimakoogikestele martsipanikatteid, seepärast jäi ka lõpptulemus pisut mustjassinine. Enne taigna kokkuvoltimist nägi aga täidis päris vahvalt kirju välja. 

Voldi struudel kokku tõstes kõigepealt täidise peale lühemad servad, määri need pealt sulavõiga ning tõsta seejärel peale pikemad servad. Pintselda struudel pealt võiga.

Küpseta struudlit 190-kraadises ahjus ning määri võiga iga 10 minuti järel. Mina pintseldasin kolm korda ning võtsin struudli ahjust, kui see oli pealt kuldne ja krõbe.

Raputa enne serveerimist üle tuhksuhkruga. Lõpptulemus jäi pigem hapukas, kui magus, nii et vanillijäätis on sellele koogile hea kaaslane. Sõltuvusttekitavalt maitsev.

Tatrahautis suitsukana ja väikese kiiksuga

Tatar on minu meelest üks äärmiselt maitsev toiduaine, mida ei pea üldsegi kogu aeg ainult hapukoorega sööma, nagu lapsepõlves tehtud sai. Tatraroog suitsukanaga, kuhu on lisatud veel üks tore peotäis rosinaid, on üks mu lemmiksöökidest. Loomulikult peab tatar jääma sõmer ja õhuline, mitte läbivettinud ja ülekeenud. Magusad rosinad ja soolakas suitsukana moodustavad mõnusa koosluse. Seekord segasin hulka ka juba pisut igavaks muutunud kapsa-porgandihautise.

Koostis:
160 g tatart
1 suur suitsukanakints
2 sibulat
40 g rosinaid
kapsa-porgandihautist, kui seda juhtub olema
võid

Vala tatar potti, lisa killuke võid ning rösti, kuni tatar praksuma hakkab. Kalla peale keev vesi, lisa soola ning keeda, kuni tatar on pehme ja sõmer. Tõsta kõrvale.
Prae sibul õlis klaasjaks, lisa tükeldatud suitsukana ning prae, kuni kana on pruunikas, lisa rosinad ja kapsahautis ning kuumuta veel pisut. Kõige lõpuks lisa keedetud tatar ning sega see ülejäänud koostisosadega läbi. Vajadusel maitsesta soolaga. Serveeri.

Peedi-kaalika püreesupp

No andke andeks, aga külmsuppide hooaeg ei ole minu köögis küll veel alanud. Selline suveilm paneb pigem hambaid plagistama, kui lehvikuga tuult tegema ja lõunad pargipingil on lükkunud teadmata kaugusse. Salatinäksimise asemel tahaks veel midagi soojendavat. Peedisupp sai maitsev, kerge ja tervislik.

Koostis:
2 suurt peeti
1 keskmise suurusega kaalikas
2 sibulat
natuke hakitud chillikauna
praadimiseks õli


Lõika kooritud peet ja kaalikas kuubikuteks. Viiluta sibul ning prae see õlis klaasjaks, maitsesta soolaga. Lisa juurviljakuubikud ning kalla peale kuum vesi nii, et juurviljad oleksid veega kaetud. Keeda kuni peet ja kaalikas on pehmed, püreesta saumikseriga. Lase veelkord keema ning lisa maitse järgi soola ning pipart. Serveeri.

Lahtine tuunikalapirukas

Üks kiiresti valmiv ning mahlane pirukas, mille koostisainetesse võib ja on lausa soovitav loominguliselt suhtuda. Pirukas sai valmistatud külmkapijääkidest ning kuna juustu parasjagu polnud, siis sattuski pirukat "kaunistama" suitsujuust, mis aga paraku nii kenasti ära ei sulanud. Nii, et seda ei soovita järele teha, pirukat ennast aga küll.
Põhi:
1 dl rukkijau
1 dl nisujahu
75 g võid
2 spl vett
noaotsaga soola

Täidis:
2 sibulat
2 konservi tuunikala vees
2 muna
sorts kohvikoort
paar päiksekuivatatud tomatit
kirsstomateid
juustu
basiilikut

Näpi külm või jahu ja soolaga. Lisa vesi ning sega taigen ühtlaseks. Suru taigen 23 cm küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi põhja ja äärtele. Aseta peale toidukile ning lase külmkapis umbes pool tundi seista.

Täidise jaoks haki sibul ning prae see õlis klaasjaks, lisa nõrutatud tuunikalakonserv ning hauta keskmisel kuumusel, kuni suurem vesi on aurustunud. Lisa hakitud päiksekuivatatud tomatid. Tõsta segu tulelt ning lase pisut jahtuda.

Pane ahi sooja. Tõsta pirukasegu taignale. Klopi lahti munad, lisa värsket või kuivatatud basiilikut, kohvikoort ning klopi segi. Vala munasegu ühtlaselt täidisele, lõika kirsstomatid pooleks ning pane kõige peale. Küpseta pirukat, kuni muna on hüübinud. Enne ahjust väljavõtmist lisa pirukale soovi korral juustu.

Pekaanipähklikook

...ehk kui pähklisõpra tabab magusaisu.

Viimasel ajal olen avastanud, et mulle meeldivad järjest magusamad ja magusamad maiused ja ei saa salata, et ka antud pähklikook üks küllaltki magus suutäis on. Retsept pärineb raamatust "500 pirukat ja kooki", kuid võrreldes originaalretseptiga on siirupit koogis kõvasti vähem.

Põhi:
140 g jahu
110 g võid
1 muna
1 tl äädikat
1 spl külma vett
näpuotsatäis soola

Kaalu jahu kaussi ning lisa sool ja kuubikuteks lõigatud külm või. Haki noaga või ja jahu, kuni moodustub purutaoline mass. Klopi muna lahti ning sega hulka vesi ja äädikas. Lisa munasegu tainale ning sega, kuni tainas on ühtlane. Mässi tainapall toidukilesse ning aseta külmkappi.

Kuna külmkapist võttes tuleks tainal enne vormi panekut toatemperatuuril seista lasta, aga mul seekord aega nappis, siis panin taigna külmkappi juba koos koogivormiga. Selleks vooderda 23 cm koogivormi põhi küpsetuspaberiga ning suru taigen vormi põhja ning äärtele. Pane tainale toidukile, nii et õhku vahele ei jääks ning aseta vorm vähemalt pooleks tunniks külmkappi. Üks võimalus külmkapist võetud taigna kergemini vormimiseks on taignapalli jämeda riiviga riivida.

Valmista ette täidis.
Koostis:
170 g muscovado suhkrut
2 spl jahu
3 muna
50 g siirupit (algretseptis 340 g siirupit)
25 g võid
noaotsaga soola
Peale:
120 g pekaanipähkleid

Sega jahu ning suhkur. Klopi juurde munad, lisa siirup, võitükid ning sool.

Pane ahi 220 kraadi juurde sooja ning eelküpseta koogipõhja 10 minutit. Vala täidis põhjale ning lao peale pekaanipähklid. Aseta vorm ettevaatlikult ahju tagasi ning küpseta kooki, kuni täidis on hüübinud ning taignaääred kuldsed.

Makroonide lummuses

Kui mõnel õhtul peaks olema aega ja tahtmist tegeleda näiteks perfektsuse tagaajamisega, siis on makroonide valmistamine just õige tegevus. 

Kuigi maitsel polnud viga (mandlid, suhkur ja sidrunikreem - mmm...), siis pean ausalt tunnistama, et ei saa oma esimest makroonitegu päris õnnestunuks lugeda. Kuna makroonide küpsetamise näol on tegemist aga tõesti peaaegu et raketiteadusega, siis olen ainult mõõdukalt pettunud. Vigade analüüsimise tulemusena arvan, et õnnestumisele aitaks kindlasti kaasa ahjutermomeetri muretsemine (täpsus, ikka see täpsus...). Kuna mu ahi endiselt kraade ei näita, mis pole varem ka suureks probleemiks osutunud, siis reguleerisin küpsetamiseks vaja mineva 160 kraadi paika tunde järgi. Tunne aga ütleb, et see tunne võis mind ka petta ning seepärast ei võtnud esimene plaaditäis makroone liiga madala temperatuuri tõttu "jalgu alla". Tegemist on aga puhta oletusega, millele saab kinnitust vigade paranduse sisse viimise teel. Kui see ühel ilusal päeval muidugi juhuma peaks. Samuti kerkisid esimese plaaditäie puhul koorikud kuplisse ning ahjust välja võttes pealispind pragunes ja murenes. Nii et huvitav, kas ka see viga on õige temperatuuri juures küpsetamisega parandatav?

Ohkasin kergendatult, kui järgmised plaaditäied nägid välja nii nagu peab - jalad olid kõigil ilusti all ja kuppel pealt sile ning mitte liiga kumer. Makroonide ajaloo kohta on võimalik pikemalt lugeda Wikipediast ning palju kasulikke näpunäiteid leiab Nami-nami foorumist makroonidele pühendatud teema alt.

Aga asugem asja juurde...

Koostis:
Munavalge 90 g
Mandlid 110 g
Tuhksuhkur 200 g
Suhkur 30 g

Sellest kogusest peaks saama (kui on normaalse suurusega ahi, siis) kaks plaaditäit makroone. 

Makroonide tegemisks on soovitav kaaluda koostisained äärmise täpsusega, seejuures peaks ära kaaluma isegi munavalge koguse. 90 g munavalget sain täpselt kolmest munast.

1. Jahvata kohviveskis mandlid peeneks ning suru saadud puru läbi peene sõela kaussi. Mis sõelale jäi, lase uuesti kohviveskis peenemaks ning korda protsessi.

2. Sõelu mandlijahu hulka tuhksuhkur ning sega läbi.

3. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Alusta vahustamist keskmisel kiirusel, lisa suhkur ja jätka suuremal kiirusel, kuni munavalgetest on moodustunud tugev vaht. Kui on soov lisada kakaopulbrit või mõnd muud pulbrilist toiduvärvi või lisandit, siis tuleks seda teha pärast vahustamise lõpetamist madalal kiirusel.

4. Sega mandli-suhkrusegu munavalgete hulka. Segu ei tohiks segada liiga palju, nii et see muutuks vedelaks ega ka mitte liiga vähe, muidu tõmbavad makroonid küpsetades pealt kuplisse. (Kuna minul kippusid nad ka pigem kuplisse kerkima, siis panin vigade parandusse kirja, et järgmine kord tuleks segu pisut rohkem segada, et tainast rohkem õhku välja saada). Segu peaks olema magma konsistentsiga ning valguma küpsetuspaberil nii, et moodustuks makroon.

5. Kata ahjuplaat küspetuspaberiga ning joonista küpsetuspaberile rõngad ette, et oleks lihtsam tainast ühtlaselt plaadile jaotada. Mina joonistasin umbes 4 cm läbimõõduga rõngad.

6. Täida kondiitripress ettevaatlikult taignaga ning proovi taigen ringikeste sisse pressida. Algul vajab ümmarguste ringide saamine pisut harjutamist. 

7. Jäta makroonid umbes tunniks tahenema, et peale moodustuks nn nahk. See on vajalik, et pealispind ei kerkiks hiljem kühmu.
8. Pane ahi 160 kraadi juurde soojenema. Küpsetamise aeg peaks olema 7-12 minutit ning kuskil 3-5 minuti möödudes peaksid hakkama küpsetistele moodustuma "jalad". Ahjust väljavõtmise õige hetke tabamiseks on soovitav lausa ahju kõrval passida, sest küpsetamise tulemusena ei tohiks makroonid värvi muuta, ammugi mitte kõrbema minna.
Lase valmis makroonidel pisut jahtuda ning valmista meelepärane täidis. Kuna võikreemid pole minu rida ning külmkapist vaatas vastu kolm järelejäänud munakollast, siis valmistasin täidiseks lemon curdi.

Lemon curd:
3 munakollast (ehk siis need, mis valgetest järele jäid :))
1 suurema sidruni koor ja mahl
150 g suhkrut
ca 60 g võid

Klopi munakollased suhkruga lahti, lisa sidrunimahl ning -koor. Tõsta kauss kuuma veevanni kohale, nii et kausi põhi veega kokku ei puutuks. Kuumuta segu pidevalt kloppides, kuni see pakseneb.

Pane ühele makroonipoolele täidist ning kata see teise poolikuga.
Kokkuvõtteks võib öelda, et makroonid maitsesid hästi, hamba all oli tunda jahvatatud mandlitükikesi ning sidrunikreem tõmbas suure magususe tagasi ja andis juurde parajat mahlakust. Välimuse ja teostuse kallal võib aga veel kõvasti norida ning järgmine kord võiks kirkamate küpsetiste saamiseks ning suurema silmailu nimel ka mõne loodusliku toiduvärviga katsetada.
Makroonidel on soovitav lasta enne mekkima asumist 24 tundi tõmmata ning hoides neid kinnises karbis jahedas säilivad nad nädala. Mõnusat katsetamist!

Ja väike näide tüüpilisest Prantsusmaa kohvikust :)

Võilille-rukolapesto

Pidin ikka võilillepesto ka omal nahal ära proovima, sest kuidas muidu saaksin ma teada, kas mu eelarvamus, et võilillepesto on ikka väga mõru, ka tegelikult paika peab. Kuna olin nädala lõpus ostnud suure paki rukolat, mis nüüd juba üsna õnnetu näoga külmkapist koduaiaumbrohtude pillerkaart pealt vaatas, siis mõtlesin neid unarusse jäänud lehekesi pesto sisse võililledele seltsiks pakkuda. Eelarvamusest nii palju, et võilille maitset oli pesto juures tunda küll, kuida mitte ebameeldivalt ega liiga pealetükkivalt. Ütleme, et maitse oli heas mõttes ootuspäraselt võilillene :).  Äkki peaks nüüd ette võtma ühe võilillepestopasta? Kõlab ju hästi, või mis? Niisiis: võilille-rukolapesto kõrvitsaseemnete ja maapähklitega:

Koostis:

60 g suurematest rootsudest puhastatud võililli

45 g rukolat
30 g maapähkleid

20 g kõrvitsaseemneid

20 g oliivõli

paar spl riivitud Forte juustu

näpuotsaga soola

Pese võililled ning eemalda suuremad rootsud. Mina koorisin leheosa rootsu ümbert ära lootuses, et nii jääb pesto vähem mõru. 

Rösti kõrvitsaseemned ja maapähklid kuumal ning kuival pannil, kuni kõrvitsaseemned praksuma hakkavad ning pähklid on kuldsed. Lase enne jahvatamist jahtuda.

Purusta seemned ja pähklid kohviveskis või köögikombainis, purusta võililled ning rukola, lisa riivitud juust, maitsesta soolaga ning sega juurde õli. Õli kogust võid soovi korral suurendada, eriti siis, kui on soov pestot kauem kui paar päeva külmkapis säilitada.

Ja valmis ta ongi. Koguseid võid soovi korral muuta, mõne komponendi asendada või ära jätta, maitsev saab niikuinii.

Uurisin natuke ka seda, mida võilill sisaldab ning mille poolest ta kasulik on, et teaksin, miks tasub aeg-ajalt mõru maitse koha pealt silm kinni pigistada. 

Sain teada, et...

...võilillega ravitakse nahahaigusi, lümfiteede põletikke, kehvveresust ning parandatakse seedekulglat ja maksa ainevahetust. Mikroelementide sisalduse poolest ületavat võilill ükskõik millise rohelise taime. Lehed, õied ja juured sisaldavad C-, PP-, B-rühma ja A-vitamiini, rohkesti rauda, magneesiumi, fosforit ja kaltsiumi. 

Võilille mõruained ergutavad mao- ja seedenäärmete tegevust, soodustades toidu seedimist ja omastamist. Nad suurendavad sapieritust, langetavad vere kolesteroolisisaldust, kaob kõhukinnisus. Sel puhul valmistatakse võilillejuurtest teed. Võetakse 1 tl peenestatud võilillejuurt, lisatakse klaasitäis keeva vett, lastakse 5-7 minutit tõmmata ja juuakse veerand klaasi enne sööki. 

Allikas: Aili Paju "Aed ja mets kui apteek".